Ainult hulludele

1992. aastal olid eestlased väga lähedal sellele, et saata Pirital ehitatud jaht maailma suurimale purjetamisvõistlusele, Ameerika Karikale.

“Kõik on läbi, kõik on läbi!”

Keegi karjus inglise keeles te­lefoni automaatvastajasse. Süda­öö oli ammu möödas.

Esimese hooga tundus maga­vale Irina Petrovale, et ta näeb und. Siis aga tundis ta ära Tom Griffini, purjetamismeeskonna Ameerika esindaja. Mees rääkis midagi sellest, et lennuki eest ei ole võimalik ülekannet teha.

Nüüd oli naine täiesti ärkvel, hüppas diivanilt üles ja haaras te­lefonitoru järele. Kuid juba viskas Griffin teisel pool liini, Marylandi osariigis Ameerikas, toru hargile.

17. jaanuaril 1992 oli tõlk Petrova ihuüksi Tallinna purje­spordikeskuses telefonivalves. Ta ööbis jahiehitajate kontori sinisel diivanil nagu viimastel kiiretelnädalatel tavaks. Magamiseks jäi niigi vaid mõni tund, koju sõit­mine olnuks mõttetu ajaraiska­mine.

Irina kuulas salvestatud sõ­numit uuesti. Griffini jutust sel­gus, et eestlaste meeskond ei saa tõepoolest võistluspaika lennata.

Petrova ohkas sügavalt ja hakkas valima Tartu numbreid. Seal, Raadi sõjaväelennuvälja libedal ja paksu lumme mattu­nud maandumisrajal, seisis maa­ilma suurim transportlennuk Ruslan. Lennukisse oli pakitud 20,5 meetri pikkuse lumivalge jahi kere. Talongiajal vaevaga kokkuotsitud söögimoon 30 mehele kolmeks päevaks. Suitsukanakoivad. Kolme sorti salat. Iga portsu vahel käsitsi lõi­gatud fooliumrõngas – ühekord­setest papptaldrikutest võis siis ainult unistada.

Õhkutõusmist ootasid mehed igast endise N Liidu otsast. Nad olid kaks aastat elanud selle nimel, et nüüd USAsse lennata.

Ühe mehe suur unistus

Petrova otsis sellel öösel ühte meeskonna liiget. Ilma tema suu­re unistuseta poleks olnud ei lae­va, selle meeskonda ega neid Ameerikasse viima tulnud lennu­kit.

See mees oli Valentin Stepanov. Eestis sündinud venela­ne, diplomeeritud metallikunstnik.

Valentini ehk Valka, nagu sõbrad teda hüüdsid, peas sündis 1988. aastal hullumeelne mõte võtta osa Ameerika Karika võist­lusest. Kõige vanemast ja kõige suuremast purjetamisvõistlusest maailmas, kus ühe meeskonna osalemine maksab tavaliselt roh­kem kui 30 miljonit dollarit. See teeb umbes 485 miljonit krooni. See oli toonases Eestis astronoomiline summa – 1992. aasta esimeses kvartalis oli Eesti keskmine palk 256,7 krooni kuus.

“Sellise idee tekitamiseks pidi ju hull olema,” leiab üks sõpra­dest.

Valka ja neli tema parimat se­mu kuulusid tol ajal ühte Tallin­nas tegutsenud klubisse. Nimi Crazy Offshore Racing Club ehk Hullude Avamerepurjetajate Klu­bi räägib ise enda eest. Füüsikadoktor Viktor Hendriksoni, puidutehnoloog Tõnu Urbanikku, kehalise kasvatuse õpetaja haridusega Ave Orgu, arvutus­keskuse ülemat Mati Korpi ja Valkat ühendas üks kirg – pur­jetamine.

Kõlbas ainult parim

Valkale kõlbas ainult parim. Ees­tist oli võimatu leida kõike, mida meeskonna kokkupanemiseks tarvis läks. Puuduolev leiti Vene­maalt.

Sündis eestlaste ja venelaste ühine sündikaat (Ameerika Kari­kal osalevaid võistkondi nimeta­takse nii) Red Star’92 America’s Cup Challenger. Et selles võistlu­sed osalevad klubid, mitte riigid, kuulusid sündikaati tollase Le­ningradi jahtklubi ja Tallinna “hullud”. Sündikaadi president ja jahi jooniste autor oli Oleg Lario­nov, Peterburi mereuuringute instituudi noor ja andekas kon­struktor. Ka tema oli vabal ajal fa­naatiline purjetaja.

Ave Org mäletab Larionovit kui vaikset, natuke pelglikku meest. Kui Red Stari esindajad 1991. aasta sügisel St. Tropez’sse kõigi osalejate kogunemisele sõitsid, jäi Larionov esimesest lennukist maha. Ärevusest läks tal koht lahti. “Kahe turvamehe vahel viisime ta lennukini,” mee­nutab Org, kuidas Larionov teisel katsel siiski Prantsusmaale len­das.

Jahi mudel ehitati Moskva lä­hedal Kalininis. Linntehases, mis tavaliselt tootis Nõukogude kos­moselaevu. Ka materjale, nagu süsinikkiud, millest jaht ise hil­jem Pirital ehitati, tundsid siin­kandis varem peamiselt kosmosetööstuse inimesed.

Sellise võistlusjahi ehitamine ei erine palju kipsist kuju tege­misest. Kõigepealt valmis mudel. Selle pealt võeti vorm ja viimaks liimiti vormi sisse kihiti jahi kere.

Et niisugust pooleks lõigatud koonla kujulist paadikere vormist välja keerata, tuli kasutada kahte kraanat. Pealtvaatajad ei julge­nud ärevusest hingatagi, kui nokkapidi üksteise vastas seisvate kraanade vahel jahi kere viimaks vormist välja lupsas.

Jahi nimega White Nights ehk Valged Ööd pidi merele viima kapten Sergei Borodinov. See lüheldast kasvu (170 cm) mees oli Moskvast pärit, maailma karika võitja Lendaval Hollandlasel (aastal 1982). Pedantne ja nõudlik, armastas riski. Meeskonna liikmed räägi­vad, kuidas Borodinov kord pur­jespordikeskuse ees kitsukeses basseinis paadiga niisuguseid manöövreid tegi, mille võima­likkusest keegi unistadagi ei osanud.

Ülejäänud meeskonnaliikmed olid kapteniga samast klassist.

Valvuritel taskuspalgamõrvari pilt

Projekti kõige suurem toetaja oli Balti Ühispank (UBB), kes andis 17 miljonit rubla ja pool miljonit dollarit. Teine peasponsor oli Vene väetisetootja Agrohim.

Ameerikas aitas asju korral­dada Torn Griffin, väikese spordi­rõivaste firma Starbus omanik. Poolel teel vahetas ta välja esial­gse esindaja Doug Smithi. Griffin oli 90ndate alguses Ha­vailt pärit lilleliste surfipükste reklaamimisega kuulsaks saanud marketingigeenius.

Griffin oli peaaegu sama fa­naatiline kui Valka. Ta arvas, et Vene purjetamismeeskonna emb­leeme kandvad spordiriided tee­vad rikkaks. Et välismaalaste jaoks oli esimene N Liidust pärit võistkond põnev, nõustusid Red Stari toetama näiteks Stolichnaja Vodka, Estee Lauder, Eastman Kodak ja Pepsi.

Mitu korda ähvardas ettevõt­mine aga katkeda.

1991. aasta suvel avastas Valka, et meeskonna treener Ernst Grakovski mängib kak­sikmängu. Moskvas tegutses konkureeriv sündikaat Vek Rossii, kellele Grakovski püüdis sokuta­da jahi jooniseid. Ka meeskon­naliikmeid meelitas ta sinna üle. Moskva mehi toetas tollane Venemaa asepresident Alek­sandr Rutskoi, rahaga, mis väidetavalt pärines naftaärist.

Ave Org jagas jahi ehitust val­vavatele Kodukaitse meestele välja paberiribad, millele oli kopeeritud viie mehe fotod. Need olid reeturid, keda ei tohtinud mingil juhul territooriumile luba­da. Üks piltidest kujutas meest, keda kahtlustati katses Valkat mõrvata. Alati, kui sündikaadi juhatusel tuli Tallinnast välja sõita, saatis neid ESRAst tellitud taksos istuv valvemeeskond.

Vihaga ajas Valka pea paljaks

Ettevõtmine oli hullumeelne mit­te ainult rahalises, vaid ka polii­tilises mõttes.

Selleks, et Eestis ehitatud jaht võiks sõita nii Eesti kui Vene lipu all, tuli luba küsida Vene valit­suselt.

Luba saadi.

Selgus, et Ameerika seadused ei luba Vene lippu kandvat laeva isegi võistluspaika. San Diego oli nimelt sõjasadam. Nüüd tuli luba küsida Ameerika Kongressilt.

Leiti sõbralik kongresmen, kes hullude purjetajate eest kostis.

Õudusega avastati siis, et äsja valmis saanud jaht oli praak. Süsiniku liimimiseks kasutatud vaik püsis vormis pehme nagu plastiliin, kõvaks ei tõmbunud.

Oli 7. detsember 1991, võist­luse esimesed sõidud pidid toi­muma 25. jaanuaril. Valka laskis suure vihaga oma pea kiilaks pügada.

Konkurendid Moskvast jõud­sid San Diegosse 23. detsembril. Nad pakkusid Valkale ühinemise eest miljonit rubla – teie poolt osalemise õigus, meie poolt paat.

Valka keeldus.

Pirital valmis uus jaht paari nädalaga. Mehed töötasid kahes vahetuses. Kui ühed ehitasid, käisid teised Pirita hotellis maga­mas. Vahetus toimus öösel.

Hullust usust ei piisanud

17. jaanuariks olid mehed Raadi lennuväljal oodanud kaks päeva. Sel ööl teatas Torn Griffin: konkurendid on teinud kõik sel­leks, et jaht Ameerikasse ei jõuaks. Kui Irina lõpuks Tartuga ühenduse sai, keeldus Valka teda uskumast. Veel kaks päeva pidas ta läbirääkimisi: ameeriklaste, venelaste, inglastega.

Aastaid hiljem said Red Stari mehed teada, et konkurentide palvel blokeeris üks Vene õhu- väekindral eestlaste väljalennu. Islandist kaugemale, kus pidi olema Ruslani vahepeatus, ei oleks nad mingil juhul jõudnud. Konkurentide sidemed Vene va­litsusega olid lihtsalt paremad. Ruslan lahkus Eestist lastita.

“On ainult üks koht – esime­ne,” kinnitas Valka siis, kui kõik oli veel ees.

Alguses tundus, et tema opti­mismil on tõepõhi all. Asja­tundjad ütlevad, et Peterburi teadlaste välja mõeldud jaht oli tõepoolest ilus ja graatsiline. Soomes simuleerid kere jooniste järgi jahi kiirust ja tulemused olid kuuldavasti väga head.

Ometi oli sellel alusel kaks suurt puudust – purjed ja taglas. Lisaks liiga kerge kiil. Sellega oleks jahil olnud raske püsti seis­ta.

Kuigi meeskond oli parim mis endises N Liidus leidus, ei olnud neist keegi säärase jahiga sõit­nud. Jaht-jahi vastu võistlust, kus maksavad kiirus, kogemus ja kavalus, ei olnud enamus neist proovinud.

Eestlaste ettevõtmine oli määratud läbi kukkuma. 1992. aasta Ameerika Karika võitis ameeriklane Dennis Connor. Teist korda pisike Eesti niisu­gust hullumeelset asja ette ei võta. Hammas ei hakka peale.