1992. aastal olid eestlased väga lähedal sellele, et saata Pirital ehitatud jaht maailma suurimale purjetamisvõistlusele, Ameerika Karikale.
“Kõik on läbi, kõik on läbi!”
Keegi karjus inglise keeles telefoni automaatvastajasse. Südaöö oli ammu möödas.
Esimese hooga tundus magavale Irina Petrovale, et ta näeb und. Siis aga tundis ta ära Tom Griffini, purjetamismeeskonna Ameerika esindaja. Mees rääkis midagi sellest, et lennuki eest ei ole võimalik ülekannet teha.
Nüüd oli naine täiesti ärkvel, hüppas diivanilt üles ja haaras telefonitoru järele. Kuid juba viskas Griffin teisel pool liini, Marylandi osariigis Ameerikas, toru hargile.
17. jaanuaril 1992 oli tõlk Petrova ihuüksi Tallinna purjespordikeskuses telefonivalves. Ta ööbis jahiehitajate kontori sinisel diivanil nagu viimastel kiiretelnädalatel tavaks. Magamiseks jäi niigi vaid mõni tund, koju sõitmine olnuks mõttetu ajaraiskamine.
Irina kuulas salvestatud sõnumit uuesti. Griffini jutust selgus, et eestlaste meeskond ei saa tõepoolest võistluspaika lennata.
Petrova ohkas sügavalt ja hakkas valima Tartu numbreid. Seal, Raadi sõjaväelennuvälja libedal ja paksu lumme mattunud maandumisrajal, seisis maailma suurim transportlennuk Ruslan. Lennukisse oli pakitud 20,5 meetri pikkuse lumivalge jahi kere. Talongiajal vaevaga kokkuotsitud söögimoon 30 mehele kolmeks päevaks. Suitsukanakoivad. Kolme sorti salat. Iga portsu vahel käsitsi lõigatud fooliumrõngas – ühekordsetest papptaldrikutest võis siis ainult unistada.
Õhkutõusmist ootasid mehed igast endise N Liidu otsast. Nad olid kaks aastat elanud selle nimel, et nüüd USAsse lennata.
Ühe mehe suur unistus
Petrova otsis sellel öösel ühte meeskonna liiget. Ilma tema suure unistuseta poleks olnud ei laeva, selle meeskonda ega neid Ameerikasse viima tulnud lennukit.
See mees oli Valentin Stepanov. Eestis sündinud venelane, diplomeeritud metallikunstnik.
Valentini ehk Valka, nagu sõbrad teda hüüdsid, peas sündis 1988. aastal hullumeelne mõte võtta osa Ameerika Karika võistlusest. Kõige vanemast ja kõige suuremast purjetamisvõistlusest maailmas, kus ühe meeskonna osalemine maksab tavaliselt rohkem kui 30 miljonit dollarit. See teeb umbes 485 miljonit krooni. See oli toonases Eestis astronoomiline summa – 1992. aasta esimeses kvartalis oli Eesti keskmine palk 256,7 krooni kuus.
“Sellise idee tekitamiseks pidi ju hull olema,” leiab üks sõpradest.
Valka ja neli tema parimat semu kuulusid tol ajal ühte Tallinnas tegutsenud klubisse. Nimi Crazy Offshore Racing Club ehk Hullude Avamerepurjetajate Klubi räägib ise enda eest. Füüsikadoktor Viktor Hendriksoni, puidutehnoloog Tõnu Urbanikku, kehalise kasvatuse õpetaja haridusega Ave Orgu, arvutuskeskuse ülemat Mati Korpi ja Valkat ühendas üks kirg – purjetamine.
Kõlbas ainult parim
Valkale kõlbas ainult parim. Eestist oli võimatu leida kõike, mida meeskonna kokkupanemiseks tarvis läks. Puuduolev leiti Venemaalt.
Sündis eestlaste ja venelaste ühine sündikaat (Ameerika Karikal osalevaid võistkondi nimetatakse nii) Red Star’92 America’s Cup Challenger. Et selles võistlused osalevad klubid, mitte riigid, kuulusid sündikaati tollase Leningradi jahtklubi ja Tallinna “hullud”. Sündikaadi president ja jahi jooniste autor oli Oleg Larionov, Peterburi mereuuringute instituudi noor ja andekas konstruktor. Ka tema oli vabal ajal fanaatiline purjetaja.
Ave Org mäletab Larionovit kui vaikset, natuke pelglikku meest. Kui Red Stari esindajad 1991. aasta sügisel St. Tropez’sse kõigi osalejate kogunemisele sõitsid, jäi Larionov esimesest lennukist maha. Ärevusest läks tal koht lahti. “Kahe turvamehe vahel viisime ta lennukini,” meenutab Org, kuidas Larionov teisel katsel siiski Prantsusmaale lendas.
Jahi mudel ehitati Moskva lähedal Kalininis. Linntehases, mis tavaliselt tootis Nõukogude kosmoselaevu. Ka materjale, nagu süsinikkiud, millest jaht ise hiljem Pirital ehitati, tundsid siinkandis varem peamiselt kosmosetööstuse inimesed.
Sellise võistlusjahi ehitamine ei erine palju kipsist kuju tegemisest. Kõigepealt valmis mudel. Selle pealt võeti vorm ja viimaks liimiti vormi sisse kihiti jahi kere.
Et niisugust pooleks lõigatud koonla kujulist paadikere vormist välja keerata, tuli kasutada kahte kraanat. Pealtvaatajad ei julgenud ärevusest hingatagi, kui nokkapidi üksteise vastas seisvate kraanade vahel jahi kere viimaks vormist välja lupsas.
Jahi nimega White Nights ehk Valged Ööd pidi merele viima kapten Sergei Borodinov. See lüheldast kasvu (170 cm) mees oli Moskvast pärit, maailma karika võitja Lendaval Hollandlasel (aastal 1982). Pedantne ja nõudlik, armastas riski. Meeskonna liikmed räägivad, kuidas Borodinov kord purjespordikeskuse ees kitsukeses basseinis paadiga niisuguseid manöövreid tegi, mille võimalikkusest keegi unistadagi ei osanud.
Ülejäänud meeskonnaliikmed olid kapteniga samast klassist.
Valvuritel taskuspalgamõrvari pilt
Projekti kõige suurem toetaja oli Balti Ühispank (UBB), kes andis 17 miljonit rubla ja pool miljonit dollarit. Teine peasponsor oli Vene väetisetootja Agrohim.
Ameerikas aitas asju korraldada Torn Griffin, väikese spordirõivaste firma Starbus omanik. Poolel teel vahetas ta välja esialgse esindaja Doug Smithi. Griffin oli 90ndate alguses Havailt pärit lilleliste surfipükste reklaamimisega kuulsaks saanud marketingigeenius.
Griffin oli peaaegu sama fanaatiline kui Valka. Ta arvas, et Vene purjetamismeeskonna embleeme kandvad spordiriided teevad rikkaks. Et välismaalaste jaoks oli esimene N Liidust pärit võistkond põnev, nõustusid Red Stari toetama näiteks Stolichnaja Vodka, Estee Lauder, Eastman Kodak ja Pepsi.
Mitu korda ähvardas ettevõtmine aga katkeda.
1991. aasta suvel avastas Valka, et meeskonna treener Ernst Grakovski mängib kaksikmängu. Moskvas tegutses konkureeriv sündikaat Vek Rossii, kellele Grakovski püüdis sokutada jahi jooniseid. Ka meeskonnaliikmeid meelitas ta sinna üle. Moskva mehi toetas tollane Venemaa asepresident Aleksandr Rutskoi, rahaga, mis väidetavalt pärines naftaärist.
Ave Org jagas jahi ehitust valvavatele Kodukaitse meestele välja paberiribad, millele oli kopeeritud viie mehe fotod. Need olid reeturid, keda ei tohtinud mingil juhul territooriumile lubada. Üks piltidest kujutas meest, keda kahtlustati katses Valkat mõrvata. Alati, kui sündikaadi juhatusel tuli Tallinnast välja sõita, saatis neid ESRAst tellitud taksos istuv valvemeeskond.
Vihaga ajas Valka pea paljaks
Ettevõtmine oli hullumeelne mitte ainult rahalises, vaid ka poliitilises mõttes.
Selleks, et Eestis ehitatud jaht võiks sõita nii Eesti kui Vene lipu all, tuli luba küsida Vene valitsuselt.
Luba saadi.
Selgus, et Ameerika seadused ei luba Vene lippu kandvat laeva isegi võistluspaika. San Diego oli nimelt sõjasadam. Nüüd tuli luba küsida Ameerika Kongressilt.
Leiti sõbralik kongresmen, kes hullude purjetajate eest kostis.
Õudusega avastati siis, et äsja valmis saanud jaht oli praak. Süsiniku liimimiseks kasutatud vaik püsis vormis pehme nagu plastiliin, kõvaks ei tõmbunud.
Oli 7. detsember 1991, võistluse esimesed sõidud pidid toimuma 25. jaanuaril. Valka laskis suure vihaga oma pea kiilaks pügada.
Konkurendid Moskvast jõudsid San Diegosse 23. detsembril. Nad pakkusid Valkale ühinemise eest miljonit rubla – teie poolt osalemise õigus, meie poolt paat.
Valka keeldus.
Pirital valmis uus jaht paari nädalaga. Mehed töötasid kahes vahetuses. Kui ühed ehitasid, käisid teised Pirita hotellis magamas. Vahetus toimus öösel.
Hullust usust ei piisanud
17. jaanuariks olid mehed Raadi lennuväljal oodanud kaks päeva. Sel ööl teatas Torn Griffin: konkurendid on teinud kõik selleks, et jaht Ameerikasse ei jõuaks. Kui Irina lõpuks Tartuga ühenduse sai, keeldus Valka teda uskumast. Veel kaks päeva pidas ta läbirääkimisi: ameeriklaste, venelaste, inglastega.
Aastaid hiljem said Red Stari mehed teada, et konkurentide palvel blokeeris üks Vene õhu- väekindral eestlaste väljalennu. Islandist kaugemale, kus pidi olema Ruslani vahepeatus, ei oleks nad mingil juhul jõudnud. Konkurentide sidemed Vene valitsusega olid lihtsalt paremad. Ruslan lahkus Eestist lastita.
“On ainult üks koht – esimene,” kinnitas Valka siis, kui kõik oli veel ees.
Alguses tundus, et tema optimismil on tõepõhi all. Asjatundjad ütlevad, et Peterburi teadlaste välja mõeldud jaht oli tõepoolest ilus ja graatsiline. Soomes simuleerid kere jooniste järgi jahi kiirust ja tulemused olid kuuldavasti väga head.
Ometi oli sellel alusel kaks suurt puudust – purjed ja taglas. Lisaks liiga kerge kiil. Sellega oleks jahil olnud raske püsti seista.
Kuigi meeskond oli parim mis endises N Liidus leidus, ei olnud neist keegi säärase jahiga sõitnud. Jaht-jahi vastu võistlust, kus maksavad kiirus, kogemus ja kavalus, ei olnud enamus neist proovinud.
Eestlaste ettevõtmine oli määratud läbi kukkuma. 1992. aasta Ameerika Karika võitis ameeriklane Dennis Connor. Teist korda pisike Eesti niisugust hullumeelset asja ette ei võta. Hammas ei hakka peale.
Mis sai edasi
- Pirital jahi ehitust juhtinud Tõnu Urbanik ehitas Pärnus aastaid võistlusjahte. Temalt ja samuti projektis osalenud Boris Jakovlevilt tellis kohe pärast Red Stari lõppu kaks 22 meetri pikkust jahti üks Detroidi ärimees. Need võistlesid Ameerikas väga edukalt. Nende käe alt tuli ka näiteks kaheliitriste kaatrite maailmameister alus (1998).
- Red Stari jaht seisis aastaid Pirita sadama kail. Ta ei käinud kordagi vees. 1990ndate lõpus kadus kere Piritalt. Kuuldavasti ostsid selle venelased, kes tahtsid võtta osa selle aasta Ameerika Karikast. Kuid võistluse reeglid ei luba teises riigis ja varasemal aastal ehitatud laeva stardijoonele.
- Ameeriklane Warwick Collins kirjutas eestlaste ja venelaste osalemisest Ameerika Karikal kaks põnevikku. “Challenge” (‘Väljakutse”) ilmus 1990. a ja rääkis sellest, kuidas Nõukogude Liidu ja USA meeskonnad purjede all külma sõda peavad. Paljud asjad, mida Collins siin ennustas, osutusid Red Stari projektis hiljem tõeks. Pärast seda, kui Collins korra Eestis jahi ehitust vaatamas käis, ilmus “The Death of an Angel” (“Ingli surm”, 1992). Siin võitleb pisike Eesti vabaduse eest ja saadab Ameerika Karikale oma jahi.
- Praegune Ameerika Karika kaitsja on Emirates Team New Zealand. 37. Ameerika Karikas toimub 2024. aasta augustist oktoobrini Hispaanias Barcelonas.
Artikkel hullumeelsest purjetamisväljakutsest, mille mu isa Tõnu Urbanik ja tema sõbrad keset Nõukogude Liidu lagunemise segadust ette võtsid, ilmus algselt Eesti Ekspressis 9. märtsil 2000. Originaali pdf-i saad lugeda siin. Tõlkisin artikli inglise keelde, kui isa ja tema sõprade 1992. a Red Stari sündikaadi projektist möödus 30 aastat.